Sunday, November 6, 2016

Belgia šokolaadikook

Leidsin selle retsepti täiesti juhuslikult Postimehest. See on Emmanuel Wille käe all sündinud šokolaadikook ja seda on kunagi pakutud Clazz'is. Kook ise on üpriski tummine. Väikesest tükist täiesti piisab. Ma küll ise ei ole proovinud, kuid arvan, et jäätisega oleks see väga hea.

Põhi: 
160 g digestive küpsiseid
60 g võid
Täidis: 
300 g 20%list hapukoort
450 g maitsestamata toorjuustu
20 g kakaopulbrit
2 muna
225 g tumedat 70%lise kakaosisaldusega šokolaadi
160 g rafineerimata roosuhkrut (või tavalist suhkrut)
4 cl Baileys'i koorelikööri

Eelsoojenda ahi 145 kraadini. Sulata või. Sega või hulka purustatud küpsised. Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru sinna või-küpsisegu vormi põhja. Sulata vesivannil šokolaad. Lisa kuumale šokolaadile suhkru ja kakosegu, hapukoor, toorjuust. Sega korralikult läbi. Lisa segule ükshaaval munad ja lõpuks liköör. Sega taaskord korralikult läbi. Vala segu koogivormi ja tasanda pind ühtlaseks. Küpseta umbes 45 minutit ahjus. Lase paokil uksega ahjus tasamisi jahtuda.

P.S Kook kipub pealt pragunema. Selleks, et kook ei praguneks, pane ahju kuumakindel kauss veega.
Oleks ma teadnud, et kook niimoodi praguneb, oleks isegi seda teinud. Järgmine kord olen targem!


Lõpetuseks muud juttu ka...lugesin viimati Hotchneri "Armunud Hemingway"-d. Nagu üldsusele on teada, siis Hemingway tegi enesetapu. Mind on alati paelunud lood, kus keegi teeb enesetapu või viibib psühhiaatriahaiglas. Üldiselt on selliste inimeste mõttemaailm väga huvitav, mitmekesine ja väga väga teistsugune. Kahjuks küll peetakse neid hulludeks, isegi kui nad seda ei ole. Hemingway viibis psühhiaatriahaiglas veel sel ajal, kui raviks kasutati elektrišokki. Päris jube mõelda. Kust otsast see küll inimlik on, mis loogikaga peaks see kedagi ravima? Äkki peaks hakkama inimesi uputama, noh vaatame, kui upub ära - on hull. Üldse olen ma mõelnud, et arstid ei ole inimlikud. Pigem nad kohtlevad inimesi kui katsejäneseid, kelle peal proovida üht ja teist.
Tsiteerin raamatut: "Millest neil šokiarstidel aimugi pole, " ütles Ernest Hemingway, "on kirjanikud ning see, mida teevad nendega niisugused asjad nagu kurbus ja kahetsus. Psühhiaatritele tuleks kohustuslikus korras teha loomingulise kirjutamise kursus, et nad teaksid, mida üks kirjanik endast kujutab."

Hotchner on Hemingway sõber, kes on temaga palju aega koos veetnud. Seega raamat räägib Hemingay elust läbi tema sõbra silmade. Hemingwayd peeti skisofreenikuks, sest ta arvas, et FBI ajab teda taga, tema kõnesid kuulatakse pealt ja palatiõde käib FBI-le ettekandeid tegemas. Aastaid pärast tema surma tuli välja, et FBI hoidis Heimngwayl tõesti silma peal, kuna tema teostest kumas läbi teistsugune mõttelaad ning samuti Hemingway elas nii Prantsusmaal, Hispaanias kui ka Kuubal. Ilmselt tundus see tavainimese jaoks olevat liiga uhke. Ma olen arvamusel, et kõik kirjanikud on mingil moel teistsugused ja mingil moel vaimuhaiged. Kirjanikud tunnetavad maailma teistmoodi. Tavaliselt on nad keskmisest inimesest andekamad, targemad ja keerulisemad.

No comments:

Post a Comment