Selle imetoreda retsepti sain ma imelise Olga Kaju lehelt. Need on rammusad, kuid suussulavad koogikesed. Maitsenüansiks justkui täpi i peale paneb must sõstar. Need on reaalselt NII head!
12 koogikest:
400 g toorjuustu (Philadelphia)
100 g suhkrut (kasutasin rafineerimata roosuhkrut)
2 muna
200 g hapukoort
200 g tumedat šokolaadi (70%-lise kakaosisaldusega)
Paar peotäit musti sõstraid
u 30 g tumedat šokolaadi serveerimiseks
Serveerimisel võid kasutada šokolaadilaaste või ise noaga mööda šokolaadi tõmmates saad ka šokolaadilaaste. Puista neid koogikestele peale.
Koogikeste jaoks peab kogu tooraine olema toatemperatuuril.
Kuumuta ahi 120 kraadini. Pane valmis muffinipann koos muffinivormikestega. Soovitan kasutada fooliumist muffinivorme, sest paberist vormid vettivad.
Sulata 200 g šokolaadi. Sega vispliga toorjuust suhkruga ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad ja seejärel hapukoor. Viimasena sega hulka šokolaad, kalla saadud mass kohe vormidesse, puista peale mustad sõstrad. Küpseta koogikesi 50 minutit. Lülita ahi välja ja lase koogikestel veel u 30 minutit suletud ahjus seista. Seejärel jahuta toatemperatuurini. Tõsta koogikesed külmkappi vähemalt 3 tunniks, aga parem veel – üleöö. Valmis koogikestele riivi peale järelejäänud tume šokolaad.
Kookide ja tee kõrvale, mida on talvel hea rüübata, tahaksin ma rääkida natuke keelest - eesti keelest. Nimelt on mul aina rohkem tunne, et eesti keele võib lihtsalt ära unustada ning see jubedalt häirib mind. Kuskil seda vaest eesti keelt vaja pole. Eestis saab vabalt hakkama muude keeltega, isegi välismaalasel pole motivatsiooni meie riigikeelt õppida. Lihtsalt koli Eestisse ja elu kui lill, sest isegi meie teenindajad peavad oskama 3-4 võõrkeelt, et tööle saada.
See häiriv tunne sai alguse sellest, kui olin 2016. aastal ligi pool aastat töötu. Tööle ei saanud ma põhjusel, et ma ei osanud vene keelt. See oli alatasa nagu mingi puue küljes. Tekkis juba tunne, et elan riigis, kus ma ei oska riigikeelt, kuna töö leidmine oli nii keerukas just keeleoskuse puudumise tõttu. Lõpp hea, kõik hea - leidsin töö, kus kedagi see vene keel ei huvita.
Nüüd magistriõppes tajun, kuidas inglise keel surub uksest ja aknast sisse. Ma läksin eestikeelsesse õppesse, see tähendab, et loengud on eesti keeles ja Eesti õppejõududega, küll aga lugemismaterjal on ingliskeelne. No okei, võib-olla magistriõpe ongi juba mingi kõrgem tase, kus enam eesti keelega hakkama ei saa, kuid siinkohal tooksin näiteks TTÜ. Kandideerisin nii TTÜsse kui ka TLÜsse. TTÜ sisseastumiskatsetel testiti ka inglise keele oskust ja hoiatati, et õpe on eesti keeles, aga õppematerjal on ingliskeelne. Seega nad veendusid, et inimesel on piisavalt keeleoskust, et õppima asuda. TLÜs seda aga ei tehtud ning üllatusena tuli mulle ka see, et palju materjali, mida õppejõud jagavad on ingliskeelsed. Oleks võinud seda sisseastumiskatsel mainida ju. Kuna ma enne õppisin Eesti Keele ja Kultuuri Instituudis, siis jäi mulle mulje, et koolis õpitakse eesti keeles, nüüd ma olen Balti Filmi ja Meedia Koolis ja eks juba nimi Balti viitab võõrkeelsusele, seega mis ma vingun...eks. Igatahes - eks ma ela üle.
Küll aga minu viimane keeleline üllatus tuli restoranis Horisont. Muide toit on seal suurepärane, kuid teenindus veidi kummaline. Esiteks häiris mind, et meie juures sebisid erinevad teenindajad. Ma siiski eelistan, et üks ja sama teenindaja toob nii eelroa, joogid kui ka pearoa jne. Üllatus oli see, et üks teenindaja vestles meiega inglise keeles. Ma alguses arvasin, et ta peab mind ja mu sõbrannat välismaalasteks, aga ei. Tema jutt jätkus siiski inglise keeles, isegi pärast seda, kui ma kulmu kortsutasin ja ütlesin, et ma räägin ka eesti keelt (arvates, et ta peab mind nt prantslannaks :D).
Tähistagem 14. märtsil emakeelepäeva!
400 g toorjuustu (Philadelphia)
100 g suhkrut (kasutasin rafineerimata roosuhkrut)
2 muna
200 g hapukoort
200 g tumedat šokolaadi (70%-lise kakaosisaldusega)
Paar peotäit musti sõstraid
u 30 g tumedat šokolaadi serveerimiseks
Serveerimisel võid kasutada šokolaadilaaste või ise noaga mööda šokolaadi tõmmates saad ka šokolaadilaaste. Puista neid koogikestele peale.
Koogikeste jaoks peab kogu tooraine olema toatemperatuuril.
Kuumuta ahi 120 kraadini. Pane valmis muffinipann koos muffinivormikestega. Soovitan kasutada fooliumist muffinivorme, sest paberist vormid vettivad.
Sulata 200 g šokolaadi. Sega vispliga toorjuust suhkruga ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad ja seejärel hapukoor. Viimasena sega hulka šokolaad, kalla saadud mass kohe vormidesse, puista peale mustad sõstrad. Küpseta koogikesi 50 minutit. Lülita ahi välja ja lase koogikestel veel u 30 minutit suletud ahjus seista. Seejärel jahuta toatemperatuurini. Tõsta koogikesed külmkappi vähemalt 3 tunniks, aga parem veel – üleöö. Valmis koogikestele riivi peale järelejäänud tume šokolaad.
See häiriv tunne sai alguse sellest, kui olin 2016. aastal ligi pool aastat töötu. Tööle ei saanud ma põhjusel, et ma ei osanud vene keelt. See oli alatasa nagu mingi puue küljes. Tekkis juba tunne, et elan riigis, kus ma ei oska riigikeelt, kuna töö leidmine oli nii keerukas just keeleoskuse puudumise tõttu. Lõpp hea, kõik hea - leidsin töö, kus kedagi see vene keel ei huvita.
Nüüd magistriõppes tajun, kuidas inglise keel surub uksest ja aknast sisse. Ma läksin eestikeelsesse õppesse, see tähendab, et loengud on eesti keeles ja Eesti õppejõududega, küll aga lugemismaterjal on ingliskeelne. No okei, võib-olla magistriõpe ongi juba mingi kõrgem tase, kus enam eesti keelega hakkama ei saa, kuid siinkohal tooksin näiteks TTÜ. Kandideerisin nii TTÜsse kui ka TLÜsse. TTÜ sisseastumiskatsetel testiti ka inglise keele oskust ja hoiatati, et õpe on eesti keeles, aga õppematerjal on ingliskeelne. Seega nad veendusid, et inimesel on piisavalt keeleoskust, et õppima asuda. TLÜs seda aga ei tehtud ning üllatusena tuli mulle ka see, et palju materjali, mida õppejõud jagavad on ingliskeelsed. Oleks võinud seda sisseastumiskatsel mainida ju. Kuna ma enne õppisin Eesti Keele ja Kultuuri Instituudis, siis jäi mulle mulje, et koolis õpitakse eesti keeles, nüüd ma olen Balti Filmi ja Meedia Koolis ja eks juba nimi Balti viitab võõrkeelsusele, seega mis ma vingun...eks. Igatahes - eks ma ela üle.
Küll aga minu viimane keeleline üllatus tuli restoranis Horisont. Muide toit on seal suurepärane, kuid teenindus veidi kummaline. Esiteks häiris mind, et meie juures sebisid erinevad teenindajad. Ma siiski eelistan, et üks ja sama teenindaja toob nii eelroa, joogid kui ka pearoa jne. Üllatus oli see, et üks teenindaja vestles meiega inglise keeles. Ma alguses arvasin, et ta peab mind ja mu sõbrannat välismaalasteks, aga ei. Tema jutt jätkus siiski inglise keeles, isegi pärast seda, kui ma kulmu kortsutasin ja ütlesin, et ma räägin ka eesti keelt (arvates, et ta peab mind nt prantslannaks :D).
Tähistagem 14. märtsil emakeelepäeva!
Comments
Post a Comment